Hotell Ülemiste

Ülemiste hotell täidab lennujaama luksushotelli idee rolli, mis on väga levinud mujal maailmas. Äriklassi reisijad, kes soovivad privaatsust ja head ööund enne lennureisi, on valmis selle eest rohkem maksma. Tallinnas pole kaugus lennujaamast aga kõige olulisem argument, sest see asub niivõrd lähedal kesklinnale. Hotelli territooriumi piirab mitmekülgne keskkond – ühel pool on hiiglaslik ilmetu ostukeskus, sealsamas kõrval on kiirelt arenev tehnoloogialinnak, teisel pool lennujaam ning tagatipuks ka Ülemiste järv, millele avanevad vaated hotellist annavad talle lisaväärtust. Hotelli ümberehituse käigus jäid nõukogudeaegsest Aerofloti hotellist järgi ainult selle kandekonstruktsioonid. Kasutades läbivalt kaht materjali, betooni ja klaasi, üritas arhitekt minimeerida piiri interjööri ja eksterjööri vahel. Mitme erineva betooni viimistlemise võtte tõttu on hoones 1950. ja 1960. aastate modernismile omaseid jooni. Toonases arhitektuuris moodustasid lennujaamad ja sellega seotud hooned eraldi tähtsa peatüki. Kõige kuulsam nendest on kindlasti Eero Saarineni TWA Terminal New-Yorkis.

Ülemiste hotelli viiekorruselise põhimahuga on ristakuti asetatud madalam, konverentsiruumidega üldise modernistlikule stiilile alternatiivne 1970. aastatele iseloomulik ööklubi maht. Muidu ranget nurgelist vormi pehmendab uue juurdeehitatud tiiva dünaamika, mis tükiti peegeldab ümmarguse purskkaevu vormi. Madalama mahu all paiknev peenikeste postide „mets“ toimib ka kui autode varjualune. “Mets” nõudis inseneridelt täpseid arvutusi, et ei oleks vaja lisatoestust diagonaalide näol. 

Interjöör on ruumikas ja täidetud valgusega. Tõelise betoonarhitektuuri triumfi näide asub baaris, kuhu laotuvad valubetoonist baarilett ja ribidega riiul. Numbritubade looduslike materjalide valikut jätkab küllaldaselt kasutatud vineer. Ülemiste hotelli sidusat terviklikkust (arhitektuur, insenerlahendused ja ehituskvaliteet) tunnustas nii Eesti Kultuurkapitali Arhitektuuri sihtkapital kui ka Eesti Betooniühing oma aastaauhindadega.