Tallinna Sünagoog

Tallinna juudikogukonna ajalugu ulatub tagasi 19. sajandisse, kui Vene tsaariarmee juudi soost sõdurid saadeti teenima aega Eestimaa kubermangu keskusesse. Juutide kombekohase matmise eest seisnud selts Hevra Kadisha moodustati juba 1856. aastal, kogukonna keskuseks kujunenud sünagoog ehitati aga alles 1885. aastal. Maakri tänaval asunud hoone 1944. aasta märtsipommitamises, mistõttu oli Tallinn pikka aega üks vähestest Euroopa pealinnadest, kus polnud sünagoogi.

2007. aastal avatud uus sünagoog, mille projekteerisid KOKO arhitektid, asub jalutuskäigu kaugusel kesklinnast. Hoone arvestab kõigi oluliste religioossete traditsioonidega ja detailidega, ent paistab samal ajal silma kaasaegse arhitektuuriga. Hoone silindrikujulise katuse alla asuvad nii sakraalse kui ka ilmaliku funktsiooniga ruumid.

Jumalateenistusteks ette nähtud saal asub hoone teisel korrusel ning sinna viib lai trepistik, mistõttu on fuajeed võimalik kasutada ka kogunemispaigana ja ilmalike sündmuste tarbeks. Sisekujunduses on suurt tähelepanu pööratud ruumide asetusele ning materjalide kombineerimisele. Puit, betoon ja klaas on oskuslikult seotud judaismi sümboolikale omase dekoratiivse ornamendiga, mis seob visuaalselt ruumid üksteisega, kuid toimib ka funktsionaalse barjäärina.

Alates taasiseseisvumisest on Eestis ehitatud mitu sakraalehitist, millest KOKO arhitektide projekteeritud sünagoog on üks silmapaistvamaid oma arhitektuurse lahendusega ja kohaliku juutluse järjepidevuse, elujõulisuse ja uuendusmeelsuse märgina. Juudikogukonnad terves maailmas jälgisid huviga Tallinna sünagoogi valmimist ning hoone avamisel osalesid isegi toonane Iisraeli peaminister Shim’on Peres ja endine Iisraeli pearabi Yona Metzger.