Triin Talk: Muinsuskaitse valdkonnas tegutsedes on mõned kümnendid ja isegi sada aastat vanad majad veel suhteliselt uued – minu jaoks algab mõiste “vana maja” kuskilt 300 aasta pealt.

Kuigi Arhitektuurikeskuse ekskursioonid Tallinna Linnahallis, Balti Manufaktuuris kui ka uutes asukohtades on hetkel pausil, rääkis meie giid, muinsuskaitse ekspert ja EKA õppejõud Triin Talk, kuhu tema oma jalutuskäikudel pilgu suunab. Muuhulgas tuleb juttu, kuidas jalutada mööda Tallinna teadlikumalt ka giidita.

Millist rolli mängivad kümme ja isegi sada aastat tagasi loodud hooned tänapäeva linnaruumi kujundamisel? Kas see roll võiks olla suurem?

Tajun vanade linnade hoonestust ja linnastruktuure kui tihedat väga mitmekihilist mustrit. Sinna saab lisada uusi elemente sisse ja vahele, aga suures plaanis muster jääb ja ainult täieneb, mitte ei muutu. Eelmises inimarengu aruandes sai see sõnastatud nii: “Ehituspärand on ruumi kui võrgustiku üks läbivaid lõimi: see on pea igal pool mingil kujul olemas ning moodustab alusmustri, mida tänapäevaste lahendustega täiendades saab luua mitmekihilist, eripärast ja kvaliteetset ruumi.”

Muinsuskaitse valdkonnas tegutsedes on mõned kümnendid ja isegi sada aastat vanad majad veel suhteliselt uued – minu jaoks algab mõiste “vana maja” kuskilt 300 aasta pealt. Tallinna Toomkirik ja Raekoda on vanad, Kadrioru loss mahub ka veel “vana” mõiste alla. 1920-30ndatest pärit, st sadakond aastat vanad elamud on Tallinna kontekstis veel suhteliselt uus kihistus.

Vanal hoonestusel võiks olla suurem roll meile kestlikkuse õpetamisel: mingi sellise taju tekitamisel, et kogu aeg ei pea midagi uut ostma ja vana ära viskama, vaid et paljud materiaalsed asjad (sh majad) võivad kesta pea lõputult, kui neid väärtustada ja hooldada. Kauaoodatud nn rohepöörde tekkeks on selline asjade püsivuse taju väga vajalik.

Millised hooned sind ennast Tallinnas kõige enam köidavad? Too palun mõni näide.

Mind köidab Tallinna kontrastsus – nii arhitektuurne mitmekihilisus kui see, kuidas ka väga kallites ja gentrifitseerunud piirkondades nagu Vanalinn, Kalamaja või Kadriorg on ikka ka selliseid poollagunenud kuuride ja pesuköökidega hoove, kus aeg liigub hoopis teises tempos ja tänapäev pole veel kohale jõudnud. Viimati vanalinnas jalutades põikasin sisse ühte hoovi Pika ja Laia tänava vahel, kus polnud varem käinud. Hoovis volksas mu jalge eest mööda paks rott, paekivist abihoonel oli katus sisse kukkunud, ja ega elamugi polnud päris mitukümmend (või ehk juba sadakond?) aastat suuremat remonti näinud. Aga paaris aknas paistis valgus, postkastid olid uued – järelikult elatakse. See on tore, et ka vähenõudlikumale elule on Vanalinnas veel ruumi kõikide nende uhkete saatkondade, hotellide ja restoranide vahel. Sellised korrastamata kohad loovad minu meelest sidet ajalooga tugevamini kui korras majad. Restaureerimise ja uuendamisega tuuakse hooned sõdade ja katkude ajaloost kõikide mugavustega tänapäeva. Ainult rotid, sissekukkunud katused ja läbijäätunud paekiviseinad võivad anda kätte selle kõheda abitu tunde, kuidas võis olla Tallinnas peale Põhjasõda.

Loomulikult kui oleks ise sellise maja omanik või elanik, tahaks selle esimesel võimalusel “korda teha” ja seda tulebki teha, et ehituspärand pikemas perspektiivis säiliks. Aga seniks, kuni 21. sajand pole veel igasse tagahoovi jõudnud, soovitan Vanalinnas ja vanades eeslinnades jalutades neisse sisse põigata ja vaadata, kas ajaloo tunne tuleb peale. Peale seda on eriliselt mõnus astuda tagasi kaasaega ja teha üks kohv likööriga. Seda tehes tunned, milline ääretu luksus see on kogu varasema ajaloo kontekstis).

Kuhu soovitaksid Tallinnas jalutama minna?  

Kirjutasin eelmisel aastal Tallinnale iseloomulikest kultuuriväärtuslikest piirkondadest, kuhu linna külastajaid võiks jalutama suunata, terve uuringuaruande.

Väga lühidalt kokku võttes: peale Vanalinna ka bastionaalvööndi parkidering, kontrastiderohke kesklinn, miljööväärtuslikud puitasumid ja taaselustatud tööstuspiirkonnad.

Koroona-ajal olen bastionaalvööndi parkideringi mitu korda läbi jalutanud, see on paraja pikkusega väike linnamatk. Samas just ringina läbi käies tuleb eriliselt esile, kui kehvasti on need pargid omavahel ning kõrvalasumitega ühendatud. Kui palju on liikudes imelikke katkestusekohti! Suhteliselt väikesed muudatused autoteede ületamisel võiks muuta bastionaalvööndi palju paremini jalutatavaks ja rattaga sõidetavaks, lausa kesklinna kergliikluse ringteeks.

Mida võiksid inimesed jalutamisel hoonete juures üldse jälgida, mis aitaksid paremini avada ühe või teise hoone lugu?

Inimene näeb seda, mida teab. Seetõttu võiks käia mõnel giidiga linnaekskursioonil – välismaal reisides teeme seda ju alati. Oma kodulinnas või -riigis miskipärast paljud ei tee seda. Mina käin küll päris tihti Eestis ja Tallinnaski ekskursioone kuulamas. Ikka alati saab midagi uut teada, või vähemalt kinnistada ja seostada konkreetse kohaga linnaruumis infot, mida on kunagi kuskilt loetud. Kui mõned ekskursioonid käidud ja ehk mõned raamatudki piirkondade hoonete ja ajaloo kohta loetud (kõige lihtsam võtta alustuseks ette Jalutaja Teejuhi sari), hakkavadki majad rääkima.

Arhitektuurihuvilisele võib muidugi soovitada Arhitektuurikeskuse arhitektuuri-ekskursioone, aga erinevaid pakkumisi on tegelikult väga palju, suur osa neist üleval visittallinn.ee lehel.

Üks tore uus viis endale ilma giidita piirkondade ajaloost mingi pilt luua, on võtta jalutades telefonis lahti Ajapaik ning vaadata enda ümber oleva linnaruumi ajaloolisi pilte. Pilt räägib rohkem kui 1000 sõna, ning palju kiiremini – Ajapaiga rakenduse abil saab väga lihtsasti võrrelda, milline oli vaadeldav koht varem, ning hakata lahti harutama, millistest kihtidest praegune linnamuster koosneb.

Kui soovid esimesena infot, millal alustame uute ekskursioonidega, siis pane ennast kirja siin.