Linnahall

Raske on jätta märkamata seda esmapilgul mõistatuslikku hoonet mererannal ning sama raske on vastu panna soovile ronida selle hoone treppidel, et heita katuselt pilk merele ja linnale. Linnahall valmis 1980. aasta Moskva olümpiamängude Tallinna purjeregati raames toimunud ulatuslikust ehitusprogrammist. Purjeregatiks kerkis Tallinnas mitu otseselt või kaudselt mängudega seotud rajatist, nagu teletorn, purjespordi keskus, Hotell Olümpia jne. Tollel perioodil oli praegune sadam ja mereäär suletud tsoon, kus peale sadama enda tegutses hulk tööstusettevõtteid ja Nõukogude merevägi. Lisaks läbis seda piirkonda ka sadamat teenindav raudtee. Linnahall oli piirkonna esimene avalik hoone, mis avas ühtlasi kesklinna uuesti merele. Hoone arhitektuurne vormikeel on ülimalt unikaalne, lähtudes seejuures nii soovist säilitada vaade vanalinnale merelt ning osaliselt ka tolle aja kesistest ehitusmaterjalidest. Kohalikku paekivi on kasutatud nii välis- kui ka siseruumide viimistluses. Ruumiprogrammi keskmes on 4200 istekohaga amfiteatri saal, mida saab tõstetavate seinte abil ühendada ümbritseva vestibüüliga. Nii loodi hoone sisemusse üks terviklik kontserdisaal vaatega merele.

Nüüdseks on Linnahall ikooniline Tallinna maamärk ja on võetud muinsukaitse alla. See seab ka erilised piirangud hoone restaureerimisele. Piirangute ja monumentaalse mahu tõttu on hoone vaikselt lagunemas, mitmed ümberehitamise plaanid on erinevatel põhjustel luhtunud.