NO99 Põhuteater

NO99 Põhuteater oli arhitektuurne objekt, mis seisis funktsionaalse kehandi ja kunstiinstallatsiooni piiril. Põhuteater valmis Tallinna 2011. aasta Euroopa Kultuuripealinnaks olemise puhul ning seal toimusid NO99 teatri suvehooaja etendused. 

Teater ehitati Skoone bastionile, mis on üks paremini säilinud barokseid kindlusehitisi Tallinnas. 20. sajandi alguses oli bastion kasutusel avaliku aiana ning Nõukogude perioodil poolavaliku sõjalaevastiku teenistujate puhkealana, kus paiknes muuhulgas ka puidust suveteater. Viimase 20 aasta jooksul on bastion olnud kinnine ja mahajäetud koht, mille ümber on keerelnud mitmed suuremõõtmelised, kuid ebaõnnestunud kinnisvaraprojektid ja vaidlused. Taolist konteksti arvesse võttes üritas Põhuteater taas tutvustada paika laiemale avalikkusele, samuti seda aktiveerida, testida selle potentsiaali ning võtta see uuesti kasutusele. Sealjuures püüti arvestada koha pika ajaloo kõigi kihistustega.

Teatri nelinurkne põhimaht asetus täpselt maha põlenud vana laevastiku suveteatri kohale ning viimase säilinud trepp kujundati kinniseks sissepääsualaks. Hoone dramaatiline väljanägemine tulenes selle kontekstuaalsest paigutusest ja mustast, kompromissitult tummast põhimahust, millele vastandus kandiline astmetena langeva katusega, saba meenutav sissepääs. Mõju avaldas ka efektne materjal: musta värvi kaetud põhupallid. Põhuteatri näol oli tegu ainulaadse juhuga, kus õlge on kasutatud suure avaliku hoone ehitamiseks, kusjuures on sellele antud peen arhitektuurne vorm. Konstruktsiooni tugevdamiseks kasutati Eestis läbiproovimata tugisõrestiku tüüpi. Kuna tegu oli ajutise hoonega, siis puudus sel soojustus, mida põhust hoone muidu vajaks. See võimaldas kogeda materjali autentset olemust ning rõhutas selle jätkusuutliku elutsükli sümboolsust.