Gaasitoru

Eesti väljapanek “Gaasitoru” Veneetsia XI Arhitektuuribiennaalil käsitles mitmeid kaasaja ruumikorrastuse ja maastikuarenduse küsimusi. Väljapaneku keskmeks oli suuremõõtmeline ruumiinstallatsioon Giardinis. Venemaa paviljonist Saksamaa paviljonini jooksis jalgteed mööda 63 meetri pikkune elusuuruses gaasitransiidi toru sektsioon. Vastavalt biennaali peateemale ei pakkunud installatsioon konkreetseid lahendusi, vaid tõstatas küsimusi uue reaalsuse kohta, raamistades nii kaasaegse maailma füüsilist keskkonda kujundavate mehhanismidega kaasnevaid probleeme.

Projekti lähtekohaks oli vastuolusid tekitanud Vene Föderatsiooni riigifirma Gazpromi algatatud Nord Streami gaasijuhtme ehitus, mis kulgeb Venemaalt Saksamaale. Gazpromi ehitatavat gaasitoru Läänemere põhjas saatis avar diskussioon loodushoiust ja geopoliitikast. Hoolimata ettepanekutest rajada siiski maismaad pidi kulgev gaasijuhe, jätkati esialgse plaaniga. Laiemalt on sellisel gaasijuhtmel eriline tähtsus ja mõju Läänemere regioonis, kuid ühtlasi on see osa üha laienevast gaasijuhtmete ja muu taristu võrgustikust, mis on kaasaegse maailma uued piirideülesed jõujooned.

Installatsioon juhtis tähelepanu poliitika arhitektuuri- ja ruumimõõtmele. Samuti vaatles see, kuidas kujuneb kaasaegne maastik, mida iseloomustavad aina enam suuremahulised taristuprojektid ning tehnoloogia ja looduse segunemine. Tõstatati ka küsimused arhitekti rolli mõjuvõimust ning kriitilise arhitektuuriloome võimalikkusest. Lisaks käsitleti energeetika tuleviku, ilu ja koleduse konstrueerimise teemat jpm.

Vaatamata Veneetsia Biennaalile ning teistele sarnastele institutsionaaliseeritud sündmuste pakutud võimalustele, sõltub ebaglamuurse arhitektuuri, meid igal sammul saatva keskkonna, esitamine lisaks arhitekti loomingulisele nägemusele tegelikult ka majanduslikest eesmärkidest, poliitilistest kompromissidest ja ametlikest regulatsioonidest.