Lutheri Kvartal

Tallinn industrialiseerus jõudsalt 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses, mille tulemusel kerkisid kõikjal linnas erinevad suured tööstuskompleksid. Üks sellistest oli ka Lutheri vineerivabrik. Tööstusettevõte rajati 1877. aastal Alexander Martin Lutheri ja Markel Makarovi poolt saeveskina. 1883. aastal lisati saeveski juurde tisleritöökoda, mis hakkas ühena esimestest maailmas ja esimesena Venemaal tootma liitvineeri. Vabrik kasvas ja sai ülimalt edukaks. 19. sajandi lõpuks oli uuendusliku tehnoloogia tõttu suudetud tungida ka välisturule ning 1900. aasta Pariisi maailmanäitusel osutus vabriku toodang Grand Prix vääriliseks. 1940. aastal Lutheri vabrik natsionaliseeriti ning ajaloolistest vabrikuhoonetest hävis enamus II maailmasõjas. Sõja järel ettevõtte taastati ning tegevus kasvas järk järgult. Tänaseks on vabrik oma tegevuse lõpetanud.

Tehase kompleks valmis 19. sajandi lõpu ja I maailmasõja eelsete aastate vahel Pärnu mnt äärde raudtee ja kesklinna vahele jääval alal. Osaliselt on tehase hooned tänaseni säilinud, esile võib tõsta nii paekivist tööstushooneid kui ka Vana-Lõuna tn äärseid meistrite ja inseneride elamuid (Herbert Johanson ja Eugen, 1920. aastad) ning Soome kuulsa arhitektide trio Geselius-Lindgren-Saarinen projekteeritud tehase klubi (1904-1905.a.). Arhitektuurselt kõige uhkemaks hooneks kogu ansamblis on aga omaniku pere villa Pärnu mnt ääres ehk niinimetatud õnnepalee (autorid Vassiljev ja Bubõr, 1910). Samade autorite projekteeritud on ka klubi kõrval asuv masinasaal (1912), mis on tänaseks renoveeritud Tallinna üheks kõige esinduslikumaks büroohooneks (rek. 2018, HG Arhitektuur).