Tallinna Lauluväljak

Tallinna lauluväljaku lava on tõenäoliselt nõukogudeaegse Eesti arhitektuuri üks unikaalsemaid objekte nii oma insenertehnilise ja arhitektuurse lahenduse kui ka kultuurilise tähenduse poolest. Laulupidudel on olnud oluline koht rahvuslikus ärkamises 19. sajandi lõpul ning eestluse püsimisel tänase päevani. Endiselt kogunevad iga nelja aasta tagant siia tuhanded lauljad ja kümned tuhanded kuulajad. Laulupidudel ja seeläbi ka lauluväljaku ehitistel oli oluline sümboolne positsioon ka Nõukogude perioodil. Laululava kujunduses on keskel kohal kahe kaare vahel vabalt seisev hüperboolse paraboloidi kujuline heliekraan-katus, mille alla mahub kümneid tuhandeid lauljaid. Kaare trepistiku all ja taga asuvad abiruumid ja pinnad ürituste korraldamiseks. Laululavast kahele poole jäävad tuletorn ja pressitorn. Osa algsest projektist oli ka lava ja väljakut ümbritsev pargiala. 2011. aastal paigutati parki Saksa arhitekti Lukas Kühne installatsioon Cromatico, ehitis, mille tubades vastab kaja kindlatele nootidele.